Püsilillede mõiste
ja olemus
Püsililled ehk püsikud on mitmeaastased (eluiga pikem kui kaks aastat)
rohtsete vartega ilutaimed, millede maapealne osa sügisel kuivab, olles
talletanud kõik toitained maa-alusesse organisse (juur, risoom, sibul, mugul,
mugulsibul). Kevadel tärkavad nad uuesti, kasvavad, õitsevad ja kuivavad, ja
nii aastast aastasse. Mõned püsikud on igihaljad, mis püsivad rohelisena ka
talvel. Püsikute hulka kuuluvad peale püsilillede ka dekoratiivsed
kõrrelised, alpitaimed, sõnajalad, veetaimed, sibullilled.
Püsikud võivad olla õisdekoratiivsed või lehtdekoratiivsed. Enamusel
püsikutest on kaunid nii õied kui ka lehed. Kasutades erinevatel aegadel
õitsevaid püsikuid, võib nendest kujundada varakevadest hilissügiseni õitsva
püsilillepeenra. Suur on valik ka püsikute kasvukõrguste ja kasvuvormide osas:
leidub mehest kõrgemaid, põlvepikkusi ja päris kääbuseid.
Püsikute kasutusvõimalused on piiramatud. Ei ole aias paika või
motiivi, kuhu ei saaks istutada mõnd püsikut, tuleb leida vaid antud ideele ja
kasvukohale sobilik liik.
Püsikute valik on tohutu. Võib rääkida tuhandetest liikidest ja
kümnetest tuhandetest sortidest, mida oleks võimalik kasvatada meie aedades.
Tänapäeva püsililleistutuse ideeks on:
* looduslähedus - taimede valik põhineb looduse pakutud tingimustele st.
taimed valitakse kasvukoha järgi
* eelistada kohalikke taludes kasvatatud püsililli, kes on juba kaua aega
ja vähese vaevaga meil kasvanud
* "vanaema püsilillepeenar", kus õitsemine kestab kogu suve
Nõuded kasvukohale
Kõige paremini kasvavad taimed aias siis, kui leida just talle kasvuolude
poolest kõige sobivam koht. Palumetsa rajatud aeda valitakse hoopis
teistsugused püsililled kui niiske savimaaga krundile loodud aeda.
Vastavalt kasvukohale, kas see on varjuline või päikseline, ning arvestades
mullaomadustega (toitainetesisaldus, happesus, niiskusesisaldus), valitakse ka
taimed.
Suurem osa püsililli eelistab siiski päikesepaistelist kasvukohta ja
rammusat mulda. Toitainetevaesel pinnasel jääb taimede kasv kiduraks ja
varjulises kohas õitsemine väheseks.
Püsililled sobivad kasvama: püsikutest koosnevasse lillepeenrasse;
segapeenrasse koos ilupõõsaste, suvelillede ja okaspuude kääbusvormidega;
kiviktaimlasse ja veekogu kallastele.
Püsilillede
klassifikatsioon
Püsililledest rajatud peenrad peaksid olema kergesti hooldatavad,
looduslikud ja õitsema läbi suve. Sellise tulemuseni jõudmiseks on oluline
tunda püsilillede omadusi. Omaduste järgi liigitatakse püsililled eluea
pikkuse, külmakindluse, juurestikutüübi, looduslik päritolu, valguse vajaduse,
nõudlus mulla omadustele, kõrguse ja õitsemise aja järgi.
Eluea pikkus: Arvestades lillede eluea
pikkust on otstarbekas valida ühte peenrasse sarnase eluea pikkusega taimi.
Sellisel juhul saab taimede noorendamise ette võtta üheaegselt kogu peenra
ulatuses, vältides üksikute taimede väljakaevamisega tingitud naabertaimede
vigastamist.
Külmakindlus: Enne püsikute istutamist tuleb
selgeks teha, kas soovitud taimed on meie kliimas piisavalt külmakindlad.
Külmaõrnad taimed tuleb viia talveks siseruumidesse
Juurestikutüüp: Kuna püsililled kasvavad samal koha
palju aastaid, siis on neil välja arenenud vastavalt kasvukohale sobilik
juurestikutüüp.
Looduslik päritolu: Taimede valik peaks
põhinema looduse poolt pakutud tingimustele st. taimed tuleks valida kasvukoha
järgi. Avatud kuiva mullaga kasvukohta sobivad stepis kasvavad taimed,
varjulisse koheva mullaga kasvukohta sobivad metsas kasvavad lilled jne.
Valguse vajadus: Püsikud kasvavad
igasugustes valgustingimustes. Neid jagub sügavasse varju,
poolvarju ja kõrvetava päikese kätte
Nõudlus mulla omadustele: Ei ole olemas
mullatüüpi, kuhu ei saaks istutada püsikuid. Olgu tegemist puhta liivaga,
kruusapinnasega või raske savimullaga, rääkimata tavalisest heast aiamullast.
Püsikuid saab vabalt istutada ka ekstreemselt kuivale või märjale pinnasele.
Tuleb vaid leida pinnasega sobivad taimed.
Kõrgus: Püsilillede suurus algab
maapinnalähedastest padjanditest ja lõpeb suurte mitme meetriste hiiglastega. Arvestades
püsikute erineva kõrgusega, moodustatakse peenrad selliselt, et kõrgemad
püsikud istutatakse tahaserva ja kõige madalamad jäävad esiserva. Peenras, mis
on vaadeldav igast küljest, istutatakse kõige kõrgemad püsikud keskele.
Ülikõrgeid püsikud võib suuremas aias eksponeerida täiesti omaette.
Õitsemise aeg: Kasutades erinevatel aegadel
õitsevaid püsililli, saab värvika peenra, mis õitseb maikuust novembrini.
Mida ma esimesel õppepäeval
huvitavat teada sain?
Enamik aiaomanikke omab kogemust lillepeenarde
rajamisel. Nii minagi. Tuginedes siit sealt loetule, naabrinaistelt kuuldule ja
istikuäridest saadud infole, olen püüdnud anda endast parima. Vaatamata
püüdlustele, ei ole ma tulemusega rahul. Ilmselt see on üks põhjustest, mis
sundis kursusele tulema.
Esimeselt õppepäevalt saadud praktilised näpunäited:
* Taimede noorendamise vajadust näitab õite puudus.
* Helmikpöörised kerkivad kasvades mullapinnast välja
ja vajavad mulda tagasi istutamist.
* Risoompüsikuid istutades tuleb risoom asetada
põhja-lõuna suunal nii, et võrse jääb lõuna poole
* Tulbisibulaid võib istutada ka novembri alguses.
Tulbile ei sobi happeline muld.
* Lillesibulad istutada nelja sibula sügavusse
istutusauku.
* Pinnakattena, näiteks vähe käidavates kohtades muru
asemel, saab kasutada akakapsast.
* Liiga viljakasse mulda istutatud kukehari vajub
kasvades maad ligi. (Näitab kui oluline on tunda taimedele sobivaid
kasvutingimusi).
Kasutatud
materjalid:
Katrin
Uurman õppematerjal – Püsililled, kasvatamine ja hooldamine
Pentti
Alanko „Püsililled“
