Püsilillede olemus, klassifikatsioon ja nõuded kasvukohale

Püsilillede mõiste ja olemus

Püsililled ehk püsikud on mitmeaastased (eluiga pikem kui kaks aastat) rohtsete vartega ilutaimed, millede maapealne osa sügisel kuivab, olles talletanud kõik toitained maa-alusesse organisse (juur, risoom, sibul, mugul, mugulsibul). Kevadel tärkavad nad uuesti, kasvavad, õitsevad ja kuivavad, ja nii aastast aastasse. Mõned püsikud on igihaljad, mis püsivad rohelisena ka talvel.  Püsikute hulka kuuluvad peale püsilillede ka dekoratiivsed kõrrelised, alpitaimed, sõnajalad, veetaimed, sibullilled.

Püsikud võivad olla õisdekoratiivsed või lehtdekoratiivsed. Enamusel püsikutest on kaunid nii õied kui ka lehed. Kasutades erinevatel aegadel õitsevaid püsikuid, võib nendest kujundada varakevadest hilissügiseni õitsva püsilillepeenra. Suur on valik ka püsikute kasvukõrguste ja kasvuvormide osas: leidub mehest kõrgemaid, põlvepikkusi ja päris kääbuseid. 

Püsikute kasutusvõimalused on piiramatud. Ei ole aias paika või motiivi, kuhu ei saaks istutada mõnd püsikut, tuleb leida vaid antud ideele ja kasvukohale sobilik liik.

Püsikute valik on tohutu. Võib rääkida tuhandetest liikidest ja kümnetest tuhandetest sortidest, mida oleks võimalik kasvatada meie aedades.

Tänapäeva püsililleistutuse ideeks on:

* looduslähedus - taimede valik põhineb looduse pakutud tingimustele st. taimed valitakse kasvukoha järgi

* eelistada kohalikke taludes kasvatatud püsililli, kes on juba kaua aega ja vähese vaevaga meil kasvanud

* "vanaema püsilillepeenar", kus õitsemine kestab kogu suve

Nõuded kasvukohale

Kõige paremini kasvavad taimed aias siis, kui leida just talle kasvuolude poolest kõige sobivam koht. Palumetsa rajatud aeda valitakse hoopis teistsugused püsililled kui niiske savimaaga krundile loodud aeda. 

Vastavalt kasvukohale, kas see on varjuline või päikseline, ning arvestades mullaomadustega (toitainetesisaldus, happesus, niiskusesisaldus), valitakse ka taimed. 

Suurem osa püsililli eelistab siiski päikesepaistelist kasvukohta ja rammusat mulda. Toitainetevaesel pinnasel jääb taimede kasv kiduraks ja varjulises kohas õitsemine väheseks. 

Püsililled sobivad kasvama: püsikutest koosnevasse lillepeenrasse; segapeenrasse koos ilupõõsaste, suvelillede ja okaspuude kääbusvormidega; kiviktaimlasse ja veekogu kallastele.

Püsilillede klassifikatsioon

Püsililledest rajatud peenrad peaksid olema kergesti hooldatavad, looduslikud ja õitsema läbi suve. Sellise tulemuseni jõudmiseks on oluline tunda püsilillede omadusi. Omaduste järgi liigitatakse püsililled eluea pikkuse, külmakindluse, juurestikutüübi, looduslik päritolu, valguse vajaduse, nõudlus mulla omadustele, kõrguse ja õitsemise aja järgi.

Eluea pikkus: Arvestades lillede eluea pikkust on otstarbekas valida ühte peenrasse sarnase eluea pikkusega taimi. Sellisel juhul saab taimede noorendamise ette võtta üheaegselt kogu peenra ulatuses, vältides üksikute taimede väljakaevamisega tingitud naabertaimede vigastamist.

Külmakindlus: Enne püsikute istutamist tuleb selgeks teha, kas soovitud taimed on meie kliimas piisavalt külmakindlad. Külmaõrnad taimed tuleb viia talveks siseruumidesse

Juurestikutüüp: Kuna püsililled kasvavad samal koha palju aastaid, siis on neil välja arenenud vastavalt kasvukohale sobilik juurestikutüüp. 

Looduslik päritolu: Taimede valik peaks põhinema looduse poolt pakutud tingimustele st. taimed tuleks valida kasvukoha järgi. Avatud kuiva mullaga kasvukohta sobivad stepis kasvavad taimed, varjulisse koheva mullaga kasvukohta sobivad metsas kasvavad lilled jne.

Valguse vajadus: Püsikud kasvavad igasugustes valgustingimustes. Neid jagub sügavasse varju, poolvarju ja kõrvetava päikese kätte

Nõudlus mulla omadustele: Ei ole olemas mullatüüpi, kuhu ei saaks istutada püsikuid. Olgu tegemist puhta liivaga, kruusapinnasega või raske savimullaga, rääkimata tavalisest heast aiamullast. Püsikuid saab vabalt istutada ka ekstreemselt kuivale või märjale pinnasele. Tuleb vaid leida pinnasega sobivad taimed.

Kõrgus: Püsilillede suurus algab maapinnalähedastest padjanditest ja lõpeb suurte mitme meetriste hiiglastega. Arvestades püsikute erineva kõrgusega, moodustatakse peenrad selliselt, et kõrgemad püsikud istutatakse tahaserva ja kõige madalamad jäävad esiserva. Peenras, mis on vaadeldav igast küljest,  istutatakse kõige kõrgemad püsikud keskele. Ülikõrgeid püsikud võib suuremas aias eksponeerida täiesti omaette.

Õitsemise aeg:  Kasutades erinevatel aegadel õitsevaid püsililli, saab värvika peenra, mis õitseb maikuust novembrini. 

Mida ma esimesel õppepäeval huvitavat teada sain?

Enamik aiaomanikke omab kogemust lillepeenarde rajamisel. Nii minagi. Tuginedes siit sealt loetule, naabrinaistelt kuuldule ja istikuäridest saadud infole, olen püüdnud anda endast parima. Vaatamata püüdlustele, ei ole ma tulemusega rahul. Ilmselt see on üks põhjustest, mis sundis kursusele tulema.

Esimeselt õppepäevalt saadud praktilised näpunäited:

* Taimede noorendamise vajadust näitab õite puudus.

* Helmikpöörised kerkivad kasvades mullapinnast välja ja vajavad mulda tagasi istutamist.

* Risoompüsikuid istutades tuleb risoom asetada põhja-lõuna suunal nii, et võrse jääb lõuna  poole

* Tulbisibulaid võib istutada ka novembri alguses. Tulbile ei sobi happeline muld.

* Lillesibulad istutada nelja sibula sügavusse istutusauku.

* Pinnakattena, näiteks vähe käidavates kohtades muru asemel, saab kasutada akakapsast.

* Liiga viljakasse mulda istutatud kukehari vajub kasvades maad ligi. (Näitab kui oluline on tunda taimedele sobivaid kasvutingimusi).

Kasutatud materjalid:

Katrin Uurman õppematerjal – Püsililled, kasvatamine ja hooldamine

Pentti Alanko „Püsililled“

http://www.aiaparadiis.ee/pusilillepeenra-planeerimine-ja-kujundamine/